Olen sündinud ja elanud kolmkümmend aastat Tallinnas. Hariduseks on omaaegse Pedagoogikaülikooli kunstiõpetaja BA ja Kunstiakadeemia uusmeedia MA.
Kuidas leidsid oma kutsumuse ehk tee disainini..
Minu esimeseks töökohaks aastal 1994 oli Aktuaalse Kaamera arvutigraafika genereerimine Eesti Televisioonis. Tol ajal lõid digitaalset graafilist disaini peamiselt iseõppinud häkkerid, vastav haridus tuli hiljem. Neil, kes siis mingit kujundusrida ajasid, olid käed-jalad tööd täis ning tellimustest puudust ei olnud. Vajaliku oskusega kutid said nii palju palka kui küsida julgesid, pidevalt toimus töökäte üleostmisi. See on ka arusaadav sest uus tööriist, arvuti, pakkus täiesti ennenägematuid võimalusi graafikas ja animatsioonis. Omamoodi igatsen varakapitalisimi aegu taga – suvaline piraattarkvara, reklaamid ja muud kujundused olid radikaalsed ja hullumeelsed, kohati ka väga halvad, ootamatud. Siis aga toimus reklaamiagentuuride ühinemine ja ülevõtmine, kusagilt ilmusid välja kampsunites karvased kopiraiterid ja reklaamiskeene lamenes, standardiseerus. Tegelesin veel arvutimängude programmeerimise ja nendesse 3D-graafika loomisega The Farm ja Bluemoon Interactive tiimide all. Mingi aeg see ammendus mu jaoks – läksin tagasi ülikooli, kolisin linnast ära, olin ühe erakooli asutajaringi seas, tegelesin täiesti teiste asjadega.
Seoses 3D-printerite arenguga umbes tosin aastat tagasi tuli huvi taas ekraani ees passida ja omailmu luua. Ning sedakorda ei jäänud ekraan eraldama mind ja minu loomingut vaid seda sai nüüd ka materjaliseerida. Olen näinud aegu, kui pehmet printimismaterjali ei olnud olemas, vaid kasutati nailonist trimmeri linti. Mõned aastad tagasi järeldasin 3d-printerite ja printimismaterjalide arengust, et peatselt saan omale lubada suureformaadilist multimaterjaalset printerit, mida saab ümber ehitada pehme materjali printimiseks ehk printida jalanõusid. See aeg saabus sügisel 2022. Pool aastat läks arendustegevuseks ning 2023 kevadel käisin juba enda loodud kalossidega ringi. Võimatu oli nendega märkamatuks jääda ning erinevad mudelid leidsid tee lavastustesse ja perfokatesse, olid esindatud Veneetsia Arhitektuuribiennaalil Eesti paviljonis. Cbetka store Vabriku tänaval sai esimeseks edasimüüjaks, järgnesid Eesti Disaini Maja ning Mitame! Tokyos. Tänu Eesti Disainerite Liidule rändasid jalanõud 2024 New Yorki disaini- ja moenädalale ning hiljem The Canvase poodi sealsamas. Esimesed jalanõumudelid olid visandlikud etüüdid tehnoloogia võimalustest, edasi olen ajanud printerid võimete piirile ja loonud mudeleid, mida vaevu õnnestub materjaliseerida. Olen arendanud täiesti uued meetodid, kuidas jalanõusid luua. Esimene eriti silmapaistev mudel oli SJX-010 – risoomse välistallaga paeltega kõrge saabas. Ebaregulaarselt paiknevad polügonaalsed „kristallid” külgede peal meenutavad eelajaloolist looma, värvivalik on kirev nagu pulgakommidel. Minu jalanõudele on iseloomulik väljast rõhutatud võlv, see aga nõuab kõrgemat talda. Üldiselt mida madalam tald, seda vähem saab vormiga mängida.
Märtsis 2025 olen välja tulnud kahe uue mudeliga, mida olen arendanud eelmisest suvest saadik. Ei ole mõtet imiteerida olemasolevat vaid kui on oskus ja tehniline võimekus luua midagi erakordset siis tuleb seda võimalust kasutada. 2025. aasta mudeliteks on hüpersaabas SJX-020 ja sandaal SJX-016, peatselt avaldan mõlemast ülikõrge tallaga versioonid Jaapani turu jaoks. Kõik selle aasta mudelid omavad korrapärastest kuupidest ruumilisi piksleid imiteerivaid välistaldu ning üldpildis meenutavad keskaegseid jalanõusid. Pikslid ja keskaeg sobivad ideaalselt kokku, sest modelleerimiseks kasutan kaheksakümnendatest pärit keskkonda. Tehisaru ajastul on internetieelne suurte pikslitega graafika omamoodi digitaalne keskaeg. Tol ajal oli piksleid hoopis vähem aga nad olid suuremad ja omasid palju rohkem kaalu. Minu tarkvaraeelistus muudab mu loomingu iseloomulikuks – nagu oleks tegu Playstation ühe pealt välja karanud aksessuaaridega.
Paelteta hüpersaabas SJX-020, mille näidised on Eesti Disaini Majas ja Cbetka poes ongi pigem ulmefilmist – selle jalga saamine on omaette oskus ja jalas tundub see nagu ei miski muu jalanõu. Soovitan oma jalanõusid introvertidele – neid kandes ei vaata tänaval keegi sinu nägu, kõigi pilgud on suunatud maha jalgade peale.
Ma täpselt ei teagi, misasi see disain on. Minu jaoks on see üks loomevorme, millel peaks olema seos reaalse olmega ja tulemiks midagi toote- või teenuselaadse asja sarnast. Disaini ja kunsti piir on teoorias olemas kuid reaalsuses suhteliselt hägune – jalanõude looja, kingsepana, tegutsen pigem kunstnikuna. Keskmine kunstinäitus on tänapäeval aga rohkem disaintoode kui kunst.
Millest koosneb su tänane argipäev..
Hommikul libistan jalga 3D-prinditud kalossid ning lähen kanu talitama. Korjan mune, söödan jne. Juulist jaanuarini leidub aiamaal lehtkapsast. Sellest kombost saab mu hommikusöök. Pärast liitrise kohvitassi lahendamist võiks lugu edasi minna nii, et astun naha ja vaha järgi lõhnavasse töökotta, võtan haamri ja needitangid aga tegelikult kulgeb XXI sajandi kingsepa tööpäev edasi hoopis ebaromantilisemalt, sest suurema osa päevast passin ekraani ees või olen peadpidi 3D-printeris midagi arendamas või parendamas. Haldan (praegu) ka tootmisprotsessi mis dikteerib, mida üldse printida saab. Üldiselt läheb päev korda, kui õhtuks on enamustes printeris mingi prototüüp, osis või valmistoode materjaliseeruma pandud.
Kellega Eesti disaineritest tunduks sulle põnev koostööd teha..
Kuna mul on aja jooksul kogunenud ja koguneb järjest rohkem termoplastilisest polüuretaanist materjali kõiksugu proovide, tootejääkide, praakide jne näol, on konkreetne vajadus nendest taas printeritele sobiv materjal toota. Selleks on vaja purustit, filamendimasinat ja palju aega viimase tööle saamiseks. TPU on suhteliselt kapriisne materjal taaskasutuseks ning kuna üksinda ei jõua kõigega tegeleda, võiks siin keegi kampa lüüa. Üldiselt maksab taaskasutatud printerimaterjal rohkem kui uus, kuna selle loomine on aeganõudev ja planeetisäästev. Minu jaoks on huvi sünteesida uusi värve mida poest ei leia. Koostööd võiks teha kellega iganes, kui on mõni põnev idee.
Oleksin tahtnud ise olla .. disaini autor.
Oleksin tahtnud olla see kingsepp, kes hakkas esimesena eraldi jalanõusid paremale ja vasakule jalale looma. Samas see leiutis võiks ka olemata olla, sest teinekord olen failid segi ajanud ning kaks paremat või siis vasakut jalanõud printima pannud.
Mida soovitaksid 20-aastasele endale..
Võiks igasugu asju soovitada aga kardan, et 20-aastasest minast erilist vastuvõtjat ei ole.
Juhani loominguga saab tutvuda Eesti Disaini Maja showroomis Solarise keskuses.
Meet the Designer: Juhan Soomets
Räägi mõne sõnaga enda..
Olen sündinud ja elanud kolmkümmend aastat Tallinnas. Hariduseks on omaaegse Pedagoogikaülikooli kunstiõpetaja BA ja Kunstiakadeemia uusmeedia MA.
Kuidas leidsid oma kutsumuse ehk tee disainini..
Minu esimeseks töökohaks aastal 1994 oli Aktuaalse Kaamera arvutigraafika genereerimine Eesti Televisioonis. Tol ajal lõid digitaalset graafilist disaini peamiselt iseõppinud häkkerid, vastav haridus tuli hiljem. Neil, kes siis mingit kujundusrida ajasid, olid käed-jalad tööd täis ning tellimustest puudust ei olnud. Vajaliku oskusega kutid said nii palju palka kui küsida julgesid, pidevalt toimus töökäte üleostmisi. See on ka arusaadav sest uus tööriist, arvuti, pakkus täiesti ennenägematuid võimalusi graafikas ja animatsioonis. Omamoodi igatsen varakapitalisimi aegu taga – suvaline piraattarkvara, reklaamid ja muud kujundused olid radikaalsed ja hullumeelsed, kohati ka väga halvad, ootamatud. Siis aga toimus reklaamiagentuuride ühinemine ja ülevõtmine, kusagilt ilmusid välja kampsunites karvased kopiraiterid ja reklaamiskeene lamenes, standardiseerus. Tegelesin veel arvutimängude programmeerimise ja nendesse 3D-graafika loomisega The Farm ja Bluemoon Interactive tiimide all. Mingi aeg see ammendus mu jaoks – läksin tagasi ülikooli, kolisin linnast ära, olin ühe erakooli asutajaringi seas, tegelesin täiesti teiste asjadega.
Seoses 3D-printerite arenguga umbes tosin aastat tagasi tuli huvi taas ekraani ees passida ja omailmu luua. Ning sedakorda ei jäänud ekraan eraldama mind ja minu loomingut vaid seda sai nüüd ka materjaliseerida. Olen näinud aegu, kui pehmet printimismaterjali ei olnud olemas, vaid kasutati nailonist trimmeri linti. Mõned aastad tagasi järeldasin 3d-printerite ja printimismaterjalide arengust, et peatselt saan omale lubada suureformaadilist multimaterjaalset printerit, mida saab ümber ehitada pehme materjali printimiseks ehk printida jalanõusid. See aeg saabus sügisel 2022. Pool aastat läks arendustegevuseks ning 2023 kevadel käisin juba enda loodud kalossidega ringi. Võimatu oli nendega märkamatuks jääda ning erinevad mudelid leidsid tee lavastustesse ja perfokatesse, olid esindatud Veneetsia Arhitektuuribiennaalil Eesti paviljonis. Cbetka store Vabriku tänaval sai esimeseks edasimüüjaks, järgnesid Eesti Disaini Maja ning Mitame! Tokyos. Tänu Eesti Disainerite Liidule rändasid jalanõud 2024 New Yorki disaini- ja moenädalale ning hiljem The Canvase poodi sealsamas. Esimesed jalanõumudelid olid visandlikud etüüdid tehnoloogia võimalustest, edasi olen ajanud printerid võimete piirile ja loonud mudeleid, mida vaevu õnnestub materjaliseerida. Olen arendanud täiesti uued meetodid, kuidas jalanõusid luua. Esimene eriti silmapaistev mudel oli SJX-010 – risoomse välistallaga paeltega kõrge saabas. Ebaregulaarselt paiknevad polügonaalsed „kristallid” külgede peal meenutavad eelajaloolist looma, värvivalik on kirev nagu pulgakommidel. Minu jalanõudele on iseloomulik väljast rõhutatud võlv, see aga nõuab kõrgemat talda. Üldiselt mida madalam tald, seda vähem saab vormiga mängida.
Märtsis 2025 olen välja tulnud kahe uue mudeliga, mida olen arendanud eelmisest suvest saadik. Ei ole mõtet imiteerida olemasolevat vaid kui on oskus ja tehniline võimekus luua midagi erakordset siis tuleb seda võimalust kasutada. 2025. aasta mudeliteks on hüpersaabas SJX-020 ja sandaal SJX-016, peatselt avaldan mõlemast ülikõrge tallaga versioonid Jaapani turu jaoks. Kõik selle aasta mudelid omavad korrapärastest kuupidest ruumilisi piksleid imiteerivaid välistaldu ning üldpildis meenutavad keskaegseid jalanõusid. Pikslid ja keskaeg sobivad ideaalselt kokku, sest modelleerimiseks kasutan kaheksakümnendatest pärit keskkonda. Tehisaru ajastul on internetieelne suurte pikslitega graafika omamoodi digitaalne keskaeg. Tol ajal oli piksleid hoopis vähem aga nad olid suuremad ja omasid palju rohkem kaalu. Minu tarkvaraeelistus muudab mu loomingu iseloomulikuks – nagu oleks tegu Playstation ühe pealt välja karanud aksessuaaridega.
Paelteta hüpersaabas SJX-020, mille näidised on Eesti Disaini Majas ja Cbetka poes ongi pigem ulmefilmist – selle jalga saamine on omaette oskus ja jalas tundub see nagu ei miski muu jalanõu. Soovitan oma jalanõusid introvertidele – neid kandes ei vaata tänaval keegi sinu nägu, kõigi pilgud on suunatud maha jalgade peale.
Ma täpselt ei teagi, misasi see disain on. Minu jaoks on see üks loomevorme, millel peaks olema seos reaalse olmega ja tulemiks midagi toote- või teenuselaadse asja sarnast. Disaini ja kunsti piir on teoorias olemas kuid reaalsuses suhteliselt hägune – jalanõude looja, kingsepana, tegutsen pigem kunstnikuna. Keskmine kunstinäitus on tänapäeval aga rohkem disaintoode kui kunst.
Millest koosneb su tänane argipäev..
Hommikul libistan jalga 3D-prinditud kalossid ning lähen kanu talitama. Korjan mune, söödan jne. Juulist jaanuarini leidub aiamaal lehtkapsast. Sellest kombost saab mu hommikusöök. Pärast liitrise kohvitassi lahendamist võiks lugu edasi minna nii, et astun naha ja vaha järgi lõhnavasse töökotta, võtan haamri ja needitangid aga tegelikult kulgeb XXI sajandi kingsepa tööpäev edasi hoopis ebaromantilisemalt, sest suurema osa päevast passin ekraani ees või olen peadpidi 3D-printeris midagi arendamas või parendamas. Haldan (praegu) ka tootmisprotsessi mis dikteerib, mida üldse printida saab. Üldiselt läheb päev korda, kui õhtuks on enamustes printeris mingi prototüüp, osis või valmistoode materjaliseeruma pandud.
Kellega Eesti disaineritest tunduks sulle põnev koostööd teha..
Kuna mul on aja jooksul kogunenud ja koguneb järjest rohkem termoplastilisest polüuretaanist materjali kõiksugu proovide, tootejääkide, praakide jne näol, on konkreetne vajadus nendest taas printeritele sobiv materjal toota. Selleks on vaja purustit, filamendimasinat ja palju aega viimase tööle saamiseks. TPU on suhteliselt kapriisne materjal taaskasutuseks ning kuna üksinda ei jõua kõigega tegeleda, võiks siin keegi kampa lüüa. Üldiselt maksab taaskasutatud printerimaterjal rohkem kui uus, kuna selle loomine on aeganõudev ja planeetisäästev. Minu jaoks on huvi sünteesida uusi värve mida poest ei leia. Koostööd võiks teha kellega iganes, kui on mõni põnev idee.
Oleksin tahtnud ise olla .. disaini autor.
Oleksin tahtnud olla see kingsepp, kes hakkas esimesena eraldi jalanõusid paremale ja vasakule jalale looma. Samas see leiutis võiks ka olemata olla, sest teinekord olen failid segi ajanud ning kaks paremat või siis vasakut jalanõud printima pannud.
Mida soovitaksid 20-aastasele endale..
Võiks igasugu asju soovitada aga kardan, et 20-aastasest minast erilist vastuvõtjat ei ole.
Juhani loominguga saab tutvuda Eesti Disaini Maja showroomis Solarise keskuses.