Meet the Designer: Oliver Kanniste
Mina, Oliver Kanniste – sündinud Tallinnas, elanud eri linnaosades, paikne Kanama külas Tallinna piirimail. Lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias tootedisaini eriala bakalaureuseõppe 2015 aastal ning hetkel omandamas magistrikraadi. Ametilt tootedisainerina hindan enda jaoks protsessi ideest prototüübini, sest see on täis avastusi, õppetunde ja üllatusi. Teisalt on suur vastutus klientide ja tarbijate ees, kes peavad toodet kasutama hakkama – nende edu on sõltuvuses disaineri ja inseneri töö kvaliteediga. Vastutus tuleb ka võtta keskkonna ees, ma püüan luua asju võimalikult väikese jalajäljega ning pigem kestma mitmele põlvkonnale. Püüaks teha asju paremini kui varem.
Kuidas leidsid tee disainini?
Mulle on alati meeldinud meisterdada ja mõistatusi lahendada – luua korda ja süsteemi. Väga meeldib umbsõlmi lahti harutada. Keskkoolis hakkasin Nõmme Kultuurimajas kunstiringis käima, nö. ette valmistama end kunstiülikooli minekuks, sest loomevaldkond tundus minu rada olevat. Algul kaalusin minna skulptuuri õppima, kuid minu autoriteetne juhendaja leidis mu töid vaadeldes, et minu tugevus on pigem tehniline taip ja süsteemsus kui vaba vorm ning sobiksin hästi tootedisaini õppima. Nii astusin 2012 aastal EKA-sse.
Milline oli sinu esimene päris töökoht?
Esimese päris töökoha leidsin ma juba põhikoolis – remontisin kogu suve mootorrattaid. Oma autosid remondin siiani ise.
Millest koosneb su tänane argipäev?
Üldiselt tegutsen päeva esimeses pooles MI/KL tööstusdisaini stuudios peamiselt ekraani ees ning teine pool tegelen omade projektidega töökojas. Pea ja kätega töötamise vahekord peab olema tasakaalus, siis olen õnnelik.
Mõni mõttetera, mis elus kannab…
Usalda oma instinkte ning ära kiirusta.
Kellega Eesti disaineritest tunduks sulle põnev koostööd teha?
Tõnis Vellama oli mu mentor, kellega oli põnev koostööd teha. Tänu koolile olen saanud mitmete disaineritega koos töötada. Tulevikus loodan veel koostööd teha oma ja noorema põlvkonna disaineritega.
Millise disaini autor sa ise oleksid soovinud olla?
Siis mind enam ammu ei oleks, aga ratas.
Jaga meiega mõni meelde jäänud kultuurielamus
Ma nimetaksin ühe disaineri töökultuurielamuse, kui ma kahe päeva jooksul lume, vihma ja pimedusega sõitsin läbi 12 paekivikarjääri, et koguda erinevate kivide näidiseid kooliprojekti jaoks. Tutvusin meie maaga seestpoolt.
Tekst: Kirke Tatar