Meet the Designer: Moonika Kase

Omanimelise brändi looja, disaineri ja ehtekunstniku Moonika Kase soov on tuua kunst ehte- ja
aksessuaaridisaini. Brändi eesmärgiks on luua selgelt eristuvaid, kvaliteetseid ehteid ja aksessuaare,
mis oma kaasaegsuses oleksid siiski ajatud, mis kestavad kaua ning on keskkonna- ja
ehtekandjasõbralikud. Sellest tulenevalt kasutatakse stuudios ainult väga hoolikalt valitud materjale –
põhimaterjalina 100% taaskasutatavaid väärismetalle, aga ka naturaalset puitu, kive, nahka jm.
2016 aastal tunnustati Moonika Kase loodud innovatsiooni ja disaini ühendavat mansetinööpide
kollektsiooni Spectre Eesti tootedisaini auhinna BRUNO nominatsiooniga. Moonika on lõpetanud Eesti
Kunstiakadeemia metallikunsti eriala, astunud üles näitustel Eestis ja väljaspool.

Kuidas leidsid tee disainini? Milline oli sinu esimene päris töökoht?

Vaatamata sellele, et igasugune loominguline ja käsitööline tegevus on olnud minu elu osaks niikaua kui mäletan, jõudsin ma ettevõtjana disaini juurde väikse ringiga alles suhteliselt hilja.
Kui olin laps, töötas mu ema masinkudujana, hiljem oli käsitööline UKUs (selleaegne rahvakunstimeistrite
koondis). Lapsepõlvest mäletan, kuidas ma ema töö juures kudumismasinate vahel askeldasin. Meie kodus olid
pidevalt laialilaotatud kootud ja heegeldatud kampsunid, kleidid ning nende kokkuõmblemist ootavad tükid, sokid, kindad jne. Seda kõike meenutades tunnen siiani rauast pressrauaga villa aurutamisel tekkivat spetsiifilist lõhna. Kuhugile sellesse aega jääb ka minu esimene tasustatav töö. Mingisugustele kudumitele oli vaja teha lõngast nööpe, mis oli sel ajal mulle täiesti jõukohane ülesanne. Nii ma neid nööpe väikse tasu eest meisterdasin. Olin siis umbes 11-12 aastane. Aga elu läks nii, et ülikooli astusin hoopis õigusteadust õppima. Pärast ülikooli lõpetamist jätkasin õpinguid diplomaatide koolis ning seejärel alustasin aastatepikkust väga huvitavat tööd diplomaadina Välisministeeriumis. Samas olen alati tegelenud töö ja hiljem juba ka pere kõrvalt millegi loomingulisega – osalesin EKA Avatud Akadeemia joonistus- ja maalimiskursustel, õppisin fotograafiat ning mõistsin järjest enam, et üks teekond, mis on jäänud pooleli, vajab lõpuni käimist. Ja nii ma lõpuks ikkagi EKAsse sisse astusin. Valisin metallikunsti eriala, kuna see tundus endas ühendavat suurt osa sellest, mis mind köidab – ühelt poolt vorm, materjal, detailid, teiselt poolt skulptuur, graafika, arhitektuur.

Millest koosneb su tänane argipäev?

Minu tänasesse päeva kuulub minu pere – abikaasa Marek, kolm kooliealist last – Natali, Emma ja Karl-Erik ning meie neljajalgne pere liige – shiba Frank. Tõusen juba varastel hommikutundidel. Kui lapsed on kooli saadetud algab töö ja loomingu mõttes päeva produktiivseim osa. Ma töötan oma kodustuudios Viimsis, siin kohtun ka klientidega.

Võimalusel püüan iga päev värskes õhus liikuda ning kuna meie kodu on metsas, siis tuleb selleks vaid õue
astuda. Lisaks tegutsen viimastel aastatel ka algaja aiapidaja ülesannetes ning seda väärtustan samuti järjest
enam. Veel loen, hoian ennast maailmas toimuvaga kursis. Ideaalis on oma koht ka treeningul. Üritan kõige vahel tasakaalu hoida.

Mõni mõttetera, mis elus kannab…

Millal veel, kui mitte praegu?

Kellega Eesti disaineritest tunduks sulle põnev koostööd teha?

Äli Kargoja

Millise disaini autor sa ise oleksid soovinud olla?

Mulle väga meeldib Tom Dixon, tema vormitunnetus- ja keel. Hea meelega oleksin ise mõne tema
valgusti autor.

Jaga meiega mõni meelde jäänud kultuurielamus.

Viimasest ajast Draamateatri etendus “Lehman Brothers“; Delia Owensi romaan “Kus laulavad langustid“; Tiit
Kikase ja Rolf Roosalu muusikaline kooslus.