Meet the Designer: Karl Joonas Alamaa

Sotsiaalse jätkusuutlikkuse eest seisev moelooja KJA avas Eesti Disaini Majas hüpikpoe!

Noor talent Karl Joonas Alamaa, kelle kollektsiooni kandvaks ideeks on, et ühel päeval ei räägitaks enam meeste- või naistemoest, vaid lihtsalt inimmoest, avas Eesti Disaini Majas hüpikpoe. Valdavalt vabrikujääkidest ning ümbertöödeldud materjalidest valminud unisex-kollektsioon otsib keskteed ja vahekorda mõlema soo eripärade vahel, seda selleks, et rõivad oleks kantavad olenemata soost.

KJA pop-up pood @ Eesti Disaini Maja

20.11. – 30.11. 2020

E – L kell 10-21 / P kell 10-19

Solaris keskus (Estonia puiestee 9)

Kuidas leidsid tee disainini?

Mood, sotsiaalsed teemad ja kultuur hakkasid huvi pakkuma juba noorest peast, mil enda ümber uudishimulikult ringi hakkasin vaatama. Tollal tahtsin saada küll viiuldajaks – armastus klassikalise muusika, eelkõige Mozarti vastu oli suur –, küll Narva linnapeaks sooviga ühiskonda edendada. Aastal 2014 nägin aga filmi Yves Saint Laurentist, mis inspireeris mind sedavõrd, et soovisin end moeloomega koheselt siduda. Inspiratsiooni on jätkunud tänini. Mõlemasoomoe avastasin enda jaoks läbi isikliku kogemuse – meeste rõivad ammendasid end. Seeläbi hakkasin leidma viise, kuidas kombineerida nii naiste- kui ka meesterõivaid ning jõudsin mõistmisele, et tegelikult pole ju vahet kellele on rõivas loodud. Riided võiksid olla vabad sotsiaalsest survest ning aksepteeritud kandja soost hoolimata. Seepärast tahangi, et vähemalt minu looming (juhul kui see just seda käesolevat konkreetselt ei taotle) oleks nii meestele kui naistele. Usun, et jään loomingu ja sotsiaalse jätkusuutlikkusega pikemalt seotuks, kuid eks ole näha – mind on alati köitnud ka trammijuhi amet.

Ma arvan, et praeguses asjadest uputavas maailmas peaksime rohkem rõhku panema sisule ja põhjendatusele. Näilise põhjendatuse varjus saepuru luues ei tohiks seda mõtet kuritarvitada.

Milline oli sinu esimene päris töökoht? 

Esimene päris töökoht oli varateismelisena Rimi puuviljaosakonnas. Eriti tore oli kiletada viilutatud arbuuse.

Millest koosneb su tänane argipäev? 

Toimetan EKAs, mille kõrvalt töötan ka Eesti Disaini Majas. Tegelen brändiloomega ning olen kaasatud ühe näituse väljatöötamisse. Mulle meeldib teha mitut asja korraga – veidral kombel tunnen end just kerges kaoses kõige mugavamalt. Vahel keeb kõik üle, kuid annan endast parima, et tasakaalu säilitada.

Mõni mõttetera, mis elus kannab… 

Mõista, vaatle, kuula, usalda, tegutse, hinga – korda.

Kellega Eesti disaineritest tunduks sulle põnev koostööd teha? 

Kedagi kindlat välja tuua ei oska, kuid ehk keegi moeväline… Eri valdkondade sidumine võib tuua väga ootamatuid tulemusi.

Millise disaini autor sa ise oleksid soovinud olla? 

Rätsepaõpingute ajal hakkas mind vaimustama kimonolõige. See on nii lihtne, samas on keeruline seda selga istuma saada. See on mugav ja vähenõudlik ning sobib erinevaltele kehatüüpidele. Ta on neutraalne ja sealjuures tohutult hästi kohanduv erinevatesse kontekstidesse. Kimonolik nahkhiir-varrukas on levinud üle maailma. Ka eesti rahvarõivastel on säärane varrukakaar leitav. See on lihtne, samal ajal täpsust nõudev, sobib mõlemale sugupoolele ning on kasutusel nii rahva-, spordi- kui ka peorõivaste juures.

Jaga meiega mõni meelde jäänud kultuurielamus. ..

Tartu noorte muusikute-luuletajate kunstikollektiivi No kontsert-etendus, milles seoti nüüdisluulet, autoriloomingut ja kaasaegset muusikat. Performatiivsete sugemetega etendus oli külmavärinaid tekitavalt liigutav. Jagan tohutut äratundmist ja rõõmu noorte loomeinimestega ning üldiselt soovitaksin rohkem end väljendada ja kuulata oma instinkte. Tihti põetakse või kardetakse midagi luua ning seejuures tardutakse ebaküpsuse ees, kuid tegutsedes ja ämbreid kolistades tuleb ka julgus ja kogemus.